Et kõik algusest peale ära rääkida siis peame alustama eelmise neljapäeva õhtust. Rasmusel oli õhtul trenn ja kui me kella 8 ajal koju jõudsime, vaatasime koos üle tema koduseid ülesandeid. Ta oli tol õhtul kuidagi väsinud ja paar täiendust, mis vihikutesse olid vaja teha ajasid teda porisema. No on ju keeruline väsinud olekus kirja panna emme-issi ametinimetusi, eriti kui veel on selline raske: LENNULIIKLUSTEENINDUSE JA LENNUVÄLJADE OSAKONNA JUHATAJA! Aga vähemaga, lihtsalt osakonna juhatajaga Rasmus nõus ei olnud.
Ja siis avastas veel emme, et poisil oli eesti keele vihikusse ühe harjutuse alla kirjutatud: "LOHAKAD TÄHED!" See oli viimane piisk Rasmuse karikasse ja sealt hakkas tulema, et õpetajal ei ole õigus ja tema kustutab selle ära ja ei tea mis kõik veel. Püüdsin temaga ikka asja arutada ja ei lubanud kohe kustukummiga vihikut nühkima hakata. Selge see, et kriitikat ei ole just kerge alati vastu võtta.
Vaidlemise ja seletamise peale läks hulk aega. Vahepeal saatsin juba Robini pesema ja riietuma aga Rasmusega ei tahtnud see koolitöö kuidagi lõpule jõuda. Tipnes see sellega, et ta lubas riidesse panna ja prügikasti elama minna !!! Seda kuuldes oli Robin ikka täiega ehmunud ja vaatas mulle suurte silmadega otsa.
Lõpuks saime Rasmusega siiski kokkuleppele, et ta võtab uue vihiku ja kirjutab teksti uuesti. Nii ta siis mul seal kella poole 10 ajal vihikut ümber kirjutama hakkas. Kirjutamine rahustas ta lõpuks maha. Kui ta oli natuke aega pusinud, ütlesin talle, et ega ta ei pea seda homseks tegema ja võib rahulikult magama tulla. Sellega oli ta nõus, palus mul ainult ennast hommikul varem äratada, et jutt lõpuni kirjutada.
Hommikul, enne tunde, nägi Silvia kuidas Rasmus klassi ukse taga põrandal hoolega vihikusse tähti maalis. Aga ega siis selliselt kirjutatud tähed just suuremad asjad ei olnud. Tuli koju ja hakkas jälle pihta kustutamine ja uuesti kirjutamine.
No ja kui issi kuulis, et on olemas veel kuskil vihik õpetaja kommentaariga tähtede kohta, siis tuli uus uudis: Rasmus peaks ikka vigade paranduse tegema samasse vihikusse! Ja selle peale siis sai Rasmusel mõõt täis ja ta purtsatas: "Keegi ei käsuta minu elu üle!"
Lõpuks ikka saime Rasmusega asjad sirgeks räägitud ja ta kirjutas rõõmsalt harjutuse uuesti.