14.septembril toimus Tartus Athena keskuses järjekordne lindy hopi tantsuvõistlus. Seekord siis vanemad vennad Rasmus ja Kristjan Henri pidid pealt vaatama, kuidas nooremad - Robin ja Karl Erik võistlustulle astusid.
Eelmisel aastal oli sama lugu, et haigused kimbutasid ja hulk tegemist oli tantsupaaride komplekteerimisega. Lisaks muidugi veel mõne noormehe isiklikud sümpaatiad ja antipaatiad - Robin ju keeldus ühe tütarlapsega tantsupõrandale minemast. Keegi ei uskunud, et ta sellise triki teeb ja lihtsalt tüdruku põrandale üksi jätab. Sirli siis kabetas hoo pealt poisid-tüdrukud ringi ja tants võis alata.
Seekord siis saime ka vahetult enne võistlusi eelmisel päeval teada, et Robini kaunis partner Laura on haige. Kiire kõne Sirlile, et mis nüüd teha. Robin ju kangesti ootab ja vaja ju oma medalite kollektsiooni täiendust saada. Sirli leidis Robinile Tartust tüdruku ja reede õhtu kuluski neil tantsu järjekorra õppimisele.
Oligi käes laupäev. Vanaisa tuli hommikul meile ja koos sõitsimegi Tartusse. Mina läksin Robiniga kohe Athenasse registreeruma-riietuma ja uue tüdrukuga tutvuma. Mirell oli tubli ja julge türdurk. Robin kohe teda avasüli kallistama ei jooksnud, pigem piidles silmanurgast. Aga Mirelli see ei heidutanud, kõndis aga vapralt Robinil järel kuni kutt üles soenes. Edasi polnud enam muret. Robin jälgis ise millal nende kord on tantsima minna, läks võttis aga tüdrukul käest kinni ja põrandale.
Mida tants edasi, seda kindlamaks ja vabamaks lapsed läksid. Edukalt rühiti poolfinaalini.
Voorude vaheajal otsiti aga välja oma lemmikud - bakuganid :)
Kuna võistlesid ka suured siis ei jõudnud me autasustamist ära oodata ja sõitsime enne seda kodu poole. Meid ootas Kaie juures kuum saun ja mõnus õhtu. Koju jõudsime alles peale kella 1 öösel ja üllatus-üllatus - posid magasid seekord lausa kella 10-ni.
No comments:
Post a Comment