Vaatasime ja elasime innuga kaasa Gerd Kanteri kettaheitele Berliinis. Iga kord kui Gerd heitma hakkas jooksis Robin issi kõrvale ja tihedalt külg-külje kõrval, pöidlad kõvasti pihku surutud "pingutati" koos Gerdiga. Vahepeal tegi Robin keset tuba kuivalt st ilma kettata, heiteharjutusi. Ja nii see unistus sündiski - Robin ütles, et tema soovib omale üllatuseks ketast.
See üllatuse teema on alles paar päeva meil jutuks olnud. Erikul pidi olema nii, et kui ta loeb 10 lehekülge siis saab preemiaks pulgakommi. Nüüd on Robin ka igal õhtul usinalt raamatut lugenud. Nüüd siis ootab ta, et me talle lugemise eest ketta tooksime.
Kettaheide vaadatud võttiski Robin jälle raamatu ette ja asus lugema. Kell oli juba suhteliselt hiline aga tema pingutas. Ise hõõrus aga vahepeal silmi ja haigutas aga raamatut käest ei pannud. Lõpuks ma vaatasin, et silmad lähevad tal juba punaseks. Ütlesin, et aitab küll, et oled juba tublisti lugenud. Tema küsis "aga kas ma ikka saan siis selle ketta, ma ei jõudnud lõpuni lugeda..." Vot, milline tugev tahtmine.
Egas midagi, tuleb vist minna poodi vaatama kas on selliseid kettaid, mis algaja heitmisel aknaid ja ümbritsevaid inimesi ei ohusta ;)
Sama tunne, mis enne Eestist lahkumist
15 years ago
No comments:
Post a Comment