Vahvat aastavahetust kõigile - tervitused siit Nõmmelt!

Ilmataat ja lumeeit on olnud lahked ja toonud meile mõnusad lumised jõulud ja ka aastavahetusel saab lumemõnusid nautida.

Need pildid on tehtud täna hommikul, vana-aasta viimasel päeval, enne kui valgeks läks :)

Soovime kõikidele oma kallitele sugulastele-sõpradele vahvat aastavahetust ja rõõmu, armastust ja kordaminekuid uuel aastal!

Häid pühi!

Lumi ja vaheaeg

Kooliasjad võib siis kohe mitmeks nädalaks nurka panna ja vabadust nautida. Viimased tunnid olid eelmisel nädalal. Eile oli koolis algklasside jõulupidu koos jõuluvana, kringli ja loomulikult kingitustega. Täna käidi kogu kooliga Nukuteatris vaatamas "Väikest nõida" ja homme siis Rahu kirikusse väiksele kontsert/jumalateenistusele.

Robinil algas ka jõuluvaheaeg ja juba sellest esmasepäevast :) Eile käis meil külas Hardy ja oh, mis elevus - Hardyl oli kaasas pepulaud! Sobilik mägi sellega liulaskmiseks oli naabri-Lahi majaesine kaldtee. Emmelt nuiati, et kohe on vaja sõita Supeboxi ja sealt endale ka sellised vahvad liulaskmise asjad muretseda. Saime siiski kaubale, et kannatame homseni. Õhtul kirjutasid poisid oma soovist päkapikule, kuid kahjuks ei olnud hommikuks pepulaudu jõulusoki sisse toodud.

Täna, siis kui emme-issi koju tulid, jooksid väiksed lumemöldrid väravale vastu, et kohe suund Superboxi võtta. Emme palus ikka natuke aega, et käia riideid vahetamas, küll siis jõuab. Aga üllatus-üllatus - kui emme aknast välja vaatas, märkas ta, et midagi värvilist paistis õuest lumise kuuse alt. Kutsus siis poisid ligi ja koos uuriti mis need olla võiks. Korraga lõid poiste silmad särama - Jeeee! Pepulauad! Rasmus tormas kohe taas välja ja olidki! - Kui vähe on õnneks vaja! :D Robin pani samuti ennast riidesse ja mitmeks tunniks olid nad toast kadunud.

Kui poisid lõpuks tuppa tulid olid nad läbimärjad. Saapad olid ka lund täis ja sokid märjad. Panime vannivee jooksma ja soendasime kutid üles. Küll olid nad peale seda näljased - pistsid kohe mitu portsu nahka.

Pussycat

Robin on meil selline poiss, kes ikka tantsujalga keerutab ja laulukesi lõõritab. Ükspäev jäin kuulama, et mida ta laulab - ja ta laulis :

Pussycat, pussycat, I love You
Yes, I do ...

:D

Otsisime siis koos youtobe'st laulukese välja :
http://www.youtube.com/watch?v=DEDbQy5L6K8

Aga kust ta seda laulu kuulnud oli, seda ma ei tea. Ma küll ei mäleta, et meil seda kodus kuulda oleks olnud.

Läksime omadega rappa

No ei ole seda lund ja talve. Võtsime nädalavahetusel rattad ja läksime Pääsküla rappa. Kolasime seal ringi ja avastasime uusi teid. Ja see uus rada oli täitsa õige valik - nägime kitse üle tee kalpsamas ja oma valget tagumikku puude vahel välgutamas. See oli tõesti vägev elamus. Oleme käinud seal korduvalt, kuid ei ole siiani loomi kohanud.

Lõpuks pidime siiski sama rada pidi tagasi tulema, sest see viis meid sõna otseses mõttes rappa - tee kadus vee alla ära.

Issi kihutas poistega siis mööda tugevamaid teid nii, et vesi ja muda lendas kahte lehte. Rasmuse ja Robini ratastel taga porilaudu ei ole, nii et te võite ette kujutada millised olid nende tagumikud ja joped - sopa rada ulatus kuklani välja :D

Koju jõudes lendas kogu pesu kohe pesumasinasse :)

Üle silla, kosmosest mööda...

Reedel, meie issi sünnipäeval, tegid poisid oma esimese iseseisva sõidu ühistranspordiga - sõitsid kodust nr 18 bussiga linna. Ja jõudsid kohale ilma ühegi vahejuhtumita ;)

Olin küll valmis igasugusteks asjadeks. Väiksed ettevalmistused enne suurt seiklust seisnesid selles, et ühel õhtul jalutasime veelkord läbi tee kodust bussipeatusesse. Meil ju seal see suur ristmik, kus kokku saavad Männiku tee ja Vabaduse puiestee. Selleks ,et Ilo pargi juurest bussipeatusesse jõuda tuleb ületada 4 teed ja igal ühel oma foor. Siis kordasime üle nn maamärgid - suur viadukt, kino Kosmos, Vabaduse väljak ja siis kui paistab Estonia teater ja Solaris, siis ongi vaja maha tulla. Ka telefon sai üle kontrollitud, et see ikka täis oleks.

Eesmärk, miks poisid linna tulid, oli Solarises toimunud Bakugani võistlus. Robin ei läinud seetõttu reedel lasteaedagi ja mõnules hommikupooliku üksinda kodus, kuni Rasmus tuli. Meie poistega ühines ka Erik ja oi kui raske oli neil oodata, millal nad juba võivad kodust liikuma hakata. Mitu korda helistasid mulle, et kas juba võib. Tundus, et see iseseisev bussisõit oli palju põnevam kui see bakugani võistlus, kuhu mindi.

Lõpuks siis helistasin neile, et nüüd on start - ja järgmine hetk oligi juba see, kui ma neid läbi bussiakna lehvitamas nägin. Pärast tuli muidugi välja, et kui nad Liival bussi ootasid oli Erik oma emale helistanud, et millal see buss juba tuleb - ja oodata tuli neil max 10 minutit ;)

Nii läksimegi rõõmsalt koos Solarisse :)